Nädalavahetusel otsustasime teha midagi sügisele väga originaalset ja minna seenele. Kuna kartsime, et suurlinna lähistel on iga seene jaoks kolm korilast, siis võtsime ette teekonna Jõgevamaale Puurmanni valda ja ööbisime Trofee jahilossis. Pühapäeval tervitas meid suviselt soe päike ja parim seeneilm, mida oskaks ette kujutada. Eelnevatel päevadel sadanud vihm ja paras õhuniiskus andis lootust ka linnavurledel seente otsa komistada ja looduse andidest tõsist rõõmu tunda. Ja ega me õnneks väga pettuma ei pidanudki, juba metsavaheteel oli auto aknastki näha, kuidas ilusad kuldkollased kuuseriisikad lausa kutsusid ennast üles noppima. Õnneks olime ettenägelikult kaasa võtnud suuremahulised ämbrid, mis peagi märkamatult täituma hakkaasid. Sealne seenemets oli oma tiheduse ja reljeefi tõttu parajalt väljakutsuv ja vatti said sellised lihased milledest autos istudes või kontoritööd tehes pole nagu aimugi, et pingutus võiks järgmisel päeval tunda anda. Igal juhul oli peale pooleteistunnist metsas sibamist kahepeale viieteist liitri jagu riisikaid korjatud ja tunne igati hea. Kui veel tõdesime seika, et turul maksab riisikakilo 15-20 raha kanti, tekkis selline rahulolutunne nagu oleks kõvasti dividende välja võtnud. Aga eks looduse oskus kõike võimendada ja ilusaks teha on ju ammu teada seik. Igal juhul said õhtul seened praetud ja esmaspäeval jõudsid nad juba Gustos meie kallite klientide taldrikutele koos värskete kartulite, sibula ja salatiga. Kuidagi tore ja rahulolev tunne oli vaaadata kuidas seened taldrikutelt haihtusid ja samas läksid mõtted juba eeloleva nädalavahetuse peale. Ehk järgmisel esmaspäeval sööksime jälle seeni? Koos!
