Viimasest postitusest on möödas juba kõvasti üle kuu, sest meie tubli blogija Sandra lahkus korteriotsingutele Tarkuselinna.
Nagu tavaliselt sellistel puhkudel loodavad kõik teiste peale. Nii paraku meilgi…
Aga me püüame ennast parandada ja kamba peale vahetevahel ikka miskit uut kirjutada
Mõni nädal tagasi pühapäeva kaunil pealelõunal hiilis meie majapidamisse Äripäeva toidukriitik koos kaaslasega. Päris nähtamatuks ta kahjuks ei jäänud, aga ajastus oli meie jaoks küll kohe väga vale. Oleme ju esmaspäeviti suletud ja pühapäevalgi lahti
Pidasin plaani, kas sellest peaks ka külalistele märku andma, aga jätsin siiski suu kinni. Õnneks. Sest kui eel- ja pearoad olid ära proovitud, siis teatas proua, et kõhud on nii täis,et nad hea meelega võtaksid ühe Crème Brulee kahepeale. Milline kergendus!
Suurimad tänud Mallele, kelle müüdud lihaveise sisefilee carppaccio näol ja välisfilee salatipadjal karmi kriitiku ülisooja vastuvõtu leidsid. Sarjata saime marjarohkuse eest salatites ja konarliku teenindamise eest,aga hullem oleks kindlasti olnud, kui toidud rasvast nõretanud olnuksid. Ja et ettekandja tõesti alles teist päeva tööl oli, see ka ju ainult ajutine nähtus. Nüüd on ta juba 3ndat nädalat leti taga ja kindlasti hoopis pädevam.
Artikli ilmumise päeva meile ette teada ei antud ja loomulikult oli nupuke just selle reede lehes, kui olime otsustanud veeta nädalavahetuse Soomes.
Varusime kapid servani toitu täis ja järgisime oma esialgset plaani, mis muidugi oli tagantjärele tarkusena kokkuvõttes üsna vale otsus, sest juba sama päeva hilisõhtul saime kokalt ahastava sms-i: kõik kapid on tühjad, kas keegi saaks uue kauba tuua?
Proovisin siis kõiki tuttavaid, kes vähegi kapsal ja porgandil vahet teevad, kätte saada,aga loomulikult tulutult. Õnneks oli auto pargitud restorani tagahoovi ja võtmedki sahtlisse jäetud. Sellega sai meie tubli personal enne kukke ja koitu hulgilaos käidud ja kapid jälle kenasti täidetud. Full Speed oli peal pühapäeva lõunani. Et kogu segadus ikka täielik oleks, siis ilmselt ülelinnalise vihmaveeuputuse tõttu ummistus meil äravoolutoru. Meie suureks rõõmuks oli Toruabi spetsialistil siiski aega kohale tulla ja ummistus likvideerida.
Nädalavahetus põhjanaabrite moodi seisnes põhiliselt merevaate nautimises mökki terrassilt ja majoneesi söömisest. Seda oli kõikjal. Ka peremehe suitsutatud lõhefileele määris perenaine igaks juhuks ohtralt majoneesikastet. Ühe restorani külastuse tegime ka. Võtsime kalataldriku ja oh üllatust-ikka majonees iga kala peal ja/või sees. Teise päeva õhtuks igatsesime juba väga salatit koos marjadega ja ilma või ainult marjadest, sest soolikate omavaheline kõva vestlus ( ilmselt teemal, mis perenaisega toimub?) segas juba lauaäärset jutuajamist.
Hinnad naabrite juures panid kadestama. Restorani omaniku poolt vaadatuna muidugi- tillukene maisikana rind (AA suuruses, kes aru saavad) koos mõne salatiribaga maksis 21 €, eelpool mainitud kalataldrik 24, pudel majaveini 30. Muide, täpselt sama veini leidsin eile Selverist, maksis 4.89.Kui me oma restoranis sellise marginaaliga toimetaksime, siis võiksime üsna kiiresti rikkaks saada.
Aga külastajate õnneks on meil hinnad endiselt madalad ja toit ilma tähestikutäie säilitusaineteta J
